Kõrge vererõhk võib olla omaette haigus (hüpertoonia tõbi e. kõrgevererõhktõbi), aga ka mõne teise haiguse sümptom. Täiskavanud inimese normaalne vererõhk on <130/80 mmHg.

Kõrgevererõhktõve tekke riskifaktoriteks on:

• liigne kehakaal
• liigne stress ja vaimnepinge
• vähene kehaline koormus
• suitsetamine
• liigne alkoholi tarbimine
• valed toitumisharjumused
• keedusoola (NaCl) liigtarbimine
• kõrgenenud kolesterool (üle 5,0 mmol/L).

Terved täiskasvanud peaks oma vererõhku kontrollima vähemalt iga kahe aasta järel. Kui peres on olnud südamehaigusi, siis üks kord aastas. Umbes kolmandik inimestest ei tea, et neil on kõrgenenud vererõhk, kuna see enamasti kaebusi ei tekita.

Kõrgenenud vererõhule võivad viidata:

• pea- ja kukla valud
• väsimus
• tasakaaluhäired
• südamekloppimine

Kõrgevererõhktõveks loetakse kui ülemine st süstoolne vererõhk on >140mmHg ja alumine ehk diastoolne vererõhk on >90 mmHg. Kõrgevererõhktõvel ehk hüpertoonia tõvel on palju põhjuseid. Suurem osa (80%) hüpertoonia tõve juhtudest on tingitud elustiilist ja keskkonnafaktorite toimest. Teatud rolli mängib ka geneetiline eelsoodumus. Kõrgevererõhktõbe põdev inimene peab oma vererõhku mõõtma vähemalt korra nädalas. Näidu peaks märkima vererõhupäevikusse.

Perearsti või pereõe poole tuleb pöörduda kui:

• vererõhu väärtus on olnud kolmel järjestikusel mõõtmisel üle 160/100 mgHg
• halva enesetunde korral

Kiirabi tuleb kutsuda kui hüpertooniatõve haigel tekib järsku:

• tugev peavalu
• pearinglus ja iiveldus
• kiire pulss
• valu/valulikud torked südame piirkonnas.

Kõrgevererõhktõbi vajab regulaarset eluaegset ravi ennetamaks sellest tekkida võivaid organkahjustusi nagu:

• südame isheemiatõbi
• südameinfarkt
• insult
• krooniline südamepuudulikkus
• aneurüsm
• neerukahjustus
• silmapõhjade muutused
• mäluhäired, arussamis- ja õppimishäired.